Hüvasti, Riia. Hüvasti, Sarajevo
Võõrasse riiki üleni armumine on vilets valik. Sest süda murdub. See on sama vältimatu, kui asjaolu, et pärast kolmapäeva tuleb neljapäev. Sellest armastusest lahti öelda ma eriti ei taha. Ja nii ma elangi - pidevalt igatsedes Sarajevot, seda sõjaarmidega, haavatud, traumatiseeritud linna. "Sarajevo" kõlas juba enne reisi salapäraselt, hoopis erilisemalt, kui "Pariis" või "Milaano". Kes sõidab Sarajevosse? Jõuludeks tulin koju. Ja siis - tagasi Sarajevosse. Jaanuaris tulid esimesed koroona-uudised. Me jagasime naljapilte, naersime. Kontori ukselingid olid koos desifitseerimisgeeliga. Siis naersime veel, sest koroona oli sama kauge, kui Veenus. Siis pidin hüvasti ütlema. Ma kirjutasin endale päevikusse selle kuupäeva, mil ärasõidust möödub 90 päeva. Sest siis saaksin ma teoorias tagasi lennata, viisareeglid avaksid mulle taas mu Sarajevo. Saaksin jälle kõndida selle linna tähtede all, kuulata mošeedes hilisõhtust palvelaulu, ahhmida sisse kogu s...
