Under the Sarajevo Sun

1993. aastal peeti Sarajevos missivõistlust. See oli erakordne, sest Bosnias ja Hertsogoviinas käis samal ajal sõda: Jugoslaavia oli jagunenud ja selle jäänused pidasid verist võitlust.

See oli julm aeg. Ainuüksi Bosnias sai üle 100 000 inimese surma, 12 000- 20 000 naist -enamik Bosnia muslimid- vägistati. Sarajevo oli piiramisrõngas. Keldris asuval laval (et varjata endid Serbia snaiprite eest) oli 13 teismelist nappides trikoodes, šrapnelliarmid habrastel jalgadel, ja kõlaritest kõlas Barry McGuire “Eve of Destruction”. Teate küll… “The eastern world it is exploding/ Violence flarin', bullets loadin’/ You're old enough to kill but not for votin’/ You don't believe in war but whats that gun you're totin’?.” 

Need Sarajevo noored naised rullisid lahti ingliskeelse sildi: don’t let them kill us. Võitis 17-aastane Inela Nogic. Kui talt küsiti, et mis ta edasised plaanid on, vastas ta: plaane pole. Pole teada, kas ma homme elus olen.

See vastus oli nii morbiidne kui ka tõepärane. Iga päev langes taas keegi.

Missivõistlustest tegi dokumentaalfilmi USA ajakirjanik Bill Carter (kes elas end varjates peamiselt beebitoidust), filmi toetas ja produtseeris maailmakuulsa bändi U2 solist Bono. Bono kirjutas sellest ka laulu. “Miss Sarajevo” on mõtlik ja kaunis lugu, millele andis oma osa ka Pavarotti - tal on seal itaaliakeelne soolo:

Dici che il fiume/ Trova la via al mare/ E come il fiume/ Giungerai a me/ Oltre i confini/ E le terre assetate/ Dici che come fiume/ Come fiume/ L'amore giungerà/ L'amore/ E non so più pregare/ E nell'amore non so più sperare/ E quell'amore non so più aspettare.

Suhteliselt robustselt tõlkides: sa ütled, et jõgi/ leiab oma tee merre/ ja nagu jõgi/ sa tuled mu juurde/ üle piiride/ ja januse maa/ Sa ütled seda jõena/  nagu jõgi/ armastus tuleb/ armastus/ Ja ma ei saa enam palvetada/ Ja armunult ma ei saa enam loota/ Ja ma ei saa oodata seda armastust.

Singli kaant ehib Inela nägu - kaader dokumentaalfilmist.

See laul olla Bono lemmik, ja praegu ka minu. Sest mu tee viib mind täpselt sinna, Sarajevosse, linna, mis mitte eriti kaua aega tagasi oli sõjast purustatud ja mille ümbruses siiani leidub mõnel pool miine.

Sarajevo.

Ma lähen sinna õppima (ja tegema) uurivat ajakirjandust. Teate seda organisatsiooni, kes uuris Panama ja Paradiisi pabereid? Just, nende juurde.

Ootusärevus. Kohvri pakkimine. Juba ammu rännu järgi janunev hing. See kõik on äärmiselt päevakorral. Taas.

Puhun rännublogile elu sisse ja loodan teile pajatada elust selles linnas (ja riigis ja piirkonnas) nii palju, kui vähegi võimalik. Vaikselt, Lauralikult, tagasi vaatamata.

Usun, et naasen ühel hetkel. Seniks aga...

Is there a time for keeping your distance 
A time to turn your eyes away 
Is there a time for keeping your head down 
For getting on with your day 

Uvijek tvoj Laura M.

PS: Suur tänu mu üle-eelmisele big bossile Raimole. Kõige eest.