Üleni täiesti omadega Sarajevos
Palju vett on Miljacka jõest läbi voolanud sellest hetkest, mil Sarajevosse maandusin.
Saabusin hilisõhtul. Ma ei tea, mis selles linnas täpselt sõnatuks võttis - võib-olla õhkkond, võib olla tuhanded tuled mäekülgedel, võib-olla on lihtsalt liiga palju "Sarajevo tšellisti" loetud. Või kõik eelnev.
Käin linnas ringi ja vaatan maju. Isegi kesklinnas on pooltel neist näha pommiaugud. Vaatan oma pisikese stuudiokorteri aknast välja -- see avaneb siseõue -- ja seintel on tärgeldatud haavad. Nagu keegi oleks võtnud suure värvipange ja seda hooletult vastu seina visanud.
Kui Sarajevol on muster, siis just see.
Ma läksin siinsesse muuseumisse. Pühad jumalad, see muuseum, mis räägib genotsiidist ja kannatustest, mis siin riigis on juhtunud -- see surub su raksuga põlvili.
Sõjast ei saa Bosnias ja Hertsegoviinas üle ega ümber. See on igal pool. Sarajevo teedel kohtab ikka Sarajevo roosid -- need on kohad, kuhu langesid suurtükimürsud ja tapsid vähemalt kolm inimest. Sarajevo teedel on neid umbeskaudu 200.
Sõda on ikka igal pool, aga Sarajevolased ise ei taha sõjast rääkida. Ja kes saab neid selles süüdistada? See oli kole. On neid, kes kaotas kogu oma perekonna, kes kogesid piinamist, kes otsisid omakesi massihauddest.
See on läbi. Sarajevolased ei taha seda narratiivi enam, tundub mulle. Bosnia ei võrdu sõda, siin on ka palju muud. Aeg on vaadata otse, tulevikku.
Natuke raske, muidugi, kui sa igal sammul näed kohti, kus tapeti inimesi, ainult seetõttu, et nad elasid Bosnias ja seisid leivajärjekorras, et toita oma peret.
"Poliitika! See on kohutav!" teatas mulle üks bosnialane. "Meil on kolm presidenti, pluss kolm valitsust, umbes 14 justiitsministrit, ja Srpska, kus omakorda on president..."
Jaaa, bosnialased oskavad elu keeruliseks elada. Arvasin alati, et see on minu spetsialiteet, aga see riik siin... Kui maailmas oleks võistlus, kes suudab segasemalt elada, siis Bosnia on mu kindel favoriit.
See on mingisse aega kinnijäänud linn. Vähemalt nii ütleb mu boss, ja nagu ikka, on tal õigus. Sa tuled Tallinnast ja maandud meie üheksakümnendates, kus baarides ja kohvikutes sutisetamine on okei, kus igasugused reeglid on pigem leiged soovitused ja kus kõikidelt autojuhtidelt tuleks load ära võtta, sest nad sõidavad nagu mölakad. Sisuliselt leiavad nad, et sa, jalakäija oled ka auto. Isegi, kui foor näitab rohelist mulle.
Kesklinnas asub hiigelmale. Kui sealt mööda kõndida, näeb seal reeglina suurt hulka mehi. Neid on igas vanuses, aga peamiselt on nad vanahärrad. Nad võtavad malemängu tõsiselt, arutavad käike, vaidlevad. Vahest on neid mitukümmend. Mitte kunagi pole ma näinud seal naist.
See linn on igas mõttes puder ja kapsad. Ka religiooni mõttes. Hästi, linnas on suur enamik moslemeid, aga need moslemid on reeglina sellised, keda leiab vabalt baarist rakijat tarbimas. Küllap on nad maailma kõige liberaalsemad moslemid, ainus, mis tõesti eristub - sealiha siin linnas eriti saada ei ole.
Igal pühapäeval olen roninud mägedesse.
Seal elab härra Dragan, endine serblaste sõjavang, kes tuli linna 1984. aastal, mil Sarajevos peeti olümpiamänge. Linn õitses. Dragan --see tähendab tema sõnul tõlkes umbes "kullake", aga ma eelistan mõelda temast kui härra Draakonist-- võtab meid iga kord vastu. Ta võtab kõiki vastu, mitte keegi ei lahku tema majast joomata-söömata.
"Dragan, räägi, mis sa sõja-ajal tegid," palusin.
"Ära palun küsi..."
Ja ma ei küsinudki. Siis rääkis Dragan ise. Kuidas ta sattus sõjavangi. Oma pojast. Serblastest.
Dragani kohta peate teadma esiteks seda, et ta on maailmatu südamlik. Teiseks seda, et talle ei kehti ükski hügieeni- ega tervishoiustandard.
Pärast kahetunnist matka ülesmäge tellime me iga kord rakijat, lambapiimajuustu ja ahjusooje kukleid. Pagan, kui hästi see maitseb. Vaatan hajameelselt Tito pildiga kalendrit (Josip Broz Tito, Jugoslaavia kommunistlik liider on siin mitmes kohas endiselt populaarne) ning kugistan kukleid ja juustu sellise inimese isuga, kes just kaks tundi ülesmäge matkas. Vahel mängime me seal kaarte ja ma kaotan kuninglikult iga kord.
Sel pühapäeval tegime mitu valekalkulatsiooni ja jäime maha bussist. Lonkisime alla linna poole, kui meile pakkus küüti kohalik.
Sõja ajal oli ta teismeline ja kandis iga päev naabritele 20 liitrit vett. Sest veevärk ei töötanud mitte kusagil. Vee toomine tähendas aga, et sa riskid Serbia või Horvaatia snaiprite kuulidega.
"Aga ma usun ikka, et inimesed on head," teatas ta mõtlikult.
Sõja-ajal ei olnud kerge teismeline olla. Mu üürileandja rääkis, kuidas ta keldris pommivarjus istus -- ja vaatas samal ajal telerist MTV-d... Milline kontrast see olla võis!
Kui ronin üles mäkke ja vaatan enda ümber -- ütleme nii, ma saan aru neist, kes kunagi uskusid, et neil on hing. Võib-olla ongi.
Vanalinn on mu lemmik. Sealsed Otomani kultuurist siia jäetud hooned on nagu muinasjutt. Eriti öösiti, kui ma seal vaikselt ringi longin.
Kuradi Bosnia, vannun vahel.
Sa alles oskad võrgutada. Ka mind.
Laura
Käin linnas ringi ja vaatan maju. Isegi kesklinnas on pooltel neist näha pommiaugud. Vaatan oma pisikese stuudiokorteri aknast välja -- see avaneb siseõue -- ja seintel on tärgeldatud haavad. Nagu keegi oleks võtnud suure värvipange ja seda hooletult vastu seina visanud.
Kui Sarajevol on muster, siis just see.
Ma läksin siinsesse muuseumisse. Pühad jumalad, see muuseum, mis räägib genotsiidist ja kannatustest, mis siin riigis on juhtunud -- see surub su raksuga põlvili.
Sõjast ei saa Bosnias ja Hertsegoviinas üle ega ümber. See on igal pool. Sarajevo teedel kohtab ikka Sarajevo roosid -- need on kohad, kuhu langesid suurtükimürsud ja tapsid vähemalt kolm inimest. Sarajevo teedel on neid umbeskaudu 200.
Sõda on ikka igal pool, aga Sarajevolased ise ei taha sõjast rääkida. Ja kes saab neid selles süüdistada? See oli kole. On neid, kes kaotas kogu oma perekonna, kes kogesid piinamist, kes otsisid omakesi massihauddest.
See on läbi. Sarajevolased ei taha seda narratiivi enam, tundub mulle. Bosnia ei võrdu sõda, siin on ka palju muud. Aeg on vaadata otse, tulevikku.
Natuke raske, muidugi, kui sa igal sammul näed kohti, kus tapeti inimesi, ainult seetõttu, et nad elasid Bosnias ja seisid leivajärjekorras, et toita oma peret.
"Poliitika! See on kohutav!" teatas mulle üks bosnialane. "Meil on kolm presidenti, pluss kolm valitsust, umbes 14 justiitsministrit, ja Srpska, kus omakorda on president..."
Jaaa, bosnialased oskavad elu keeruliseks elada. Arvasin alati, et see on minu spetsialiteet, aga see riik siin... Kui maailmas oleks võistlus, kes suudab segasemalt elada, siis Bosnia on mu kindel favoriit.
Kesklinnas asub hiigelmale. Kui sealt mööda kõndida, näeb seal reeglina suurt hulka mehi. Neid on igas vanuses, aga peamiselt on nad vanahärrad. Nad võtavad malemängu tõsiselt, arutavad käike, vaidlevad. Vahest on neid mitukümmend. Mitte kunagi pole ma näinud seal naist.
See linn on igas mõttes puder ja kapsad. Ka religiooni mõttes. Hästi, linnas on suur enamik moslemeid, aga need moslemid on reeglina sellised, keda leiab vabalt baarist rakijat tarbimas. Küllap on nad maailma kõige liberaalsemad moslemid, ainus, mis tõesti eristub - sealiha siin linnas eriti saada ei ole.
Igal pühapäeval olen roninud mägedesse.
Seal elab härra Dragan, endine serblaste sõjavang, kes tuli linna 1984. aastal, mil Sarajevos peeti olümpiamänge. Linn õitses. Dragan --see tähendab tema sõnul tõlkes umbes "kullake", aga ma eelistan mõelda temast kui härra Draakonist-- võtab meid iga kord vastu. Ta võtab kõiki vastu, mitte keegi ei lahku tema majast joomata-söömata.
"Dragan, räägi, mis sa sõja-ajal tegid," palusin.
"Ära palun küsi..."
Ja ma ei küsinudki. Siis rääkis Dragan ise. Kuidas ta sattus sõjavangi. Oma pojast. Serblastest.
Dragani kohta peate teadma esiteks seda, et ta on maailmatu südamlik. Teiseks seda, et talle ei kehti ükski hügieeni- ega tervishoiustandard.
Sel pühapäeval tegime mitu valekalkulatsiooni ja jäime maha bussist. Lonkisime alla linna poole, kui meile pakkus küüti kohalik.
Sõja ajal oli ta teismeline ja kandis iga päev naabritele 20 liitrit vett. Sest veevärk ei töötanud mitte kusagil. Vee toomine tähendas aga, et sa riskid Serbia või Horvaatia snaiprite kuulidega.
"Aga ma usun ikka, et inimesed on head," teatas ta mõtlikult.
Sõja-ajal ei olnud kerge teismeline olla. Mu üürileandja rääkis, kuidas ta keldris pommivarjus istus -- ja vaatas samal ajal telerist MTV-d... Milline kontrast see olla võis!
Kui ronin üles mäkke ja vaatan enda ümber -- ütleme nii, ma saan aru neist, kes kunagi uskusid, et neil on hing. Võib-olla ongi.
Vanalinn on mu lemmik. Sealsed Otomani kultuurist siia jäetud hooned on nagu muinasjutt. Eriti öösiti, kui ma seal vaikselt ringi longin.
Kuradi Bosnia, vannun vahel.
Sa alles oskad võrgutada. Ka mind.
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar