Hostelimaailma pesemata nurgad VOL 1

Neljapäev, 29. oktoober
Brunswick East
26 kraadi. Pilvitu ilm

Hostel nimega Wombat on omaette maailm. Üsna kasimata, noor, ei hooli üleliia tolmurullidest ega hügieeninõuetest. Ja lõhnab tugevalt marihuaana järgi. Ma ei teadnud tööle asudes, et kanepilõhn muutub järgmiseks kuueks kuuks mu igapäevaseks aroomiks.

Sest kanepit suitsetasid kõik ja palju.

Aga algusest. Mu töö kestis kaheksa tundi päevas, seitse päeva nädalas. 56 tundi nädalas vastuvõtulauas istuda... Ei olnud just lillepidu, aga mulle meeldis see eelkõige seetõttu, et see graafik andis mulle mõnusa võimaluse õhtuti trennis käia. 

Soolorändamise varjukülg on kummitav ükisldus. Mitte kogu aeg, aga vahel. Ma tean, et sõbrad-tuttavad on mu rännakust sillas, ma olen ka, ausõna, elu parim otsus, aga mündil on alati kaks poolt. See teine pool ongi see hetk, kui tugevaks jäämine ja üksildusele vastuhakkamine on ses kauges maailma nurgas ainus valik, mis sul on. 

Mu sõber Mikey ütleb ikka, et elu ongi nagu jits. On hetki, mil sul on tunne, et elu annab sulle vastakseks Caio Terra. 

Wombatis oli selle üksilduse-osaga hästi: tippajal (ja neid tippaegu tuli ette maru sageli) mahutas see uberik rohkem kui 90 inimest. Naabritele Wombat ei meeldi: see maja (tõsi - majaks seda hoonet kutsuda on kõva overstatement) asus East Perthis, eliitrajoonis kenade kortermajade keskel. Ja produtseeris õhtuti - eriti reedeti ja laupäeviti- sellist lärmi, et hoia ja keela.

Kusjuures - enamik külastajid oli meessoost ja Saksamaalt. Pildil sakslased
+ 1 seisev eestlane.

Enamikel tubadel ei olnud aknaid. Mõnedes olid vaipkatted - tuntud ka kui Tõeliselt Halb Idee - sest kui sinna vaipkattele midagi peale läheb, siis see hakkab haisema. See + akendeta olek = oeh. Vahel oli uusi külastajaid tuppa juhatades tõeliselt piinlik. Enamik bäkkeritest ei hoolinud.

Nad olid seal, et maksta vaid 15 dollarit öö eest kümneses segatoas, mis on Austraalia metropolide hindu arvestades kohutavalt vähe.

Omanikud juhindusid põhimõttest "kulutame nii vähe raha kui võimalik". Nende nimed olid James ja Dale ja neid nägin siis, kui neil oli vaja rahaümbrikke kasseerida. Oehjah. Nendest omanikest peaks omaette loo kirjutama.  

Minu kolleegiks oli saksa poiss. Alex. Minust noorem, edev ja sirgjooneline noormees, kes vaatas mind esimese hooga väga suure skepsisega (hiljem tuli välja, et tal olid väga kurvad kogemused eelnevate kolleegidega), aga kellest rännu lõpus sai minu sõber. Alex on poliitiliselt aktiivne - ta kuulub liberaalide sekka - ja on vaimustuses Eestist. Liberaalne võimupartei ja Skype'i kodumaaks olemine on selle tõiga peapõhjused. Millalgi meie karjääri keskel sai Alex endale õlale tätoveeringu - poolvarruka maoori sümbolitest. 

"You are my favorite colleague," kinnitas Alex. 

Mõned külastajad läksid väga hinge. LAVist pärit Kim sai
sünnipäevatordi.

Minu vahetus algas kell kaheksa hommikul (välja avatud laupäevadel). Nii kümme minutit varem, kammisin juuksed ja panin riidesse. Seejärel tuli avada vastuvõtuala, haarata võti ja keerata kinni katkiläinud tuletõrjealarm, mis hakkas pinisema iga kaheksa tunni järel ja oli jube tüütu, tegeleda inimestega, kes tahtsid teha varajast check-ini (mida ma ei lubanud, sorri, aga see algas kella kahest päeval), teha varajased check-oudid ja siis minna hommikust sööma.

Kõik külastajad pidid voodilinad-tekid-padjad alla vastuvõtualasse tooma, seega oli päris palju tegu ka pesupesemisega. Nii ma jooksingi pool ajast keldrikorruse (kus pesumasinad + kuivatid paiknesid) ja vastuvõtuala vahet, voltisin pesu, jooksin panka, et vahetada raha, korrastasin sisesüsteemi ja tegelesin igasuguste muude tülikate pisiasjadega. Kell kaks hakkas massiline check-in-ivool. 

Kell pool neli oli vaja hakata tegema cashouti - raha üle lugeda, pangakottidesse panna ja muu selline. Kell neli hakkas Alexi vahetus.

Põhimõtteliselt oleks selle ametiposti nimeks võinud olla ka bitch-lasteaiakasvataja. Vähemalt nii end tundsin. Ühesõnaga: Wombatis leidsin endas bitchisoone.

"I really don't give a fuck. You can't do that." oli täiesti regulaane teade. 

"Ei, sa ei või lauanõusid prügikasti visata."

"Ei, seksinukk duširuumis ei ole okei. Ma pussitasin seda umbes kuus korda, sest see ei mahtunud muud moodi prügikotti."

Ja muu selline.

Wombati voodid.

Selle töö juures oli mõnus see, et aeg-ajalt sai tegeleda enda asjadega. Vaadata videosid ja pesta hambaid ja saada samal ajal raha. 

Kuid kõige raskem... kõige raskem osa oli HosteliDraamad. 

Näiteks. Ühel hommikul, kui vastuvõtulaua avasin, tervitas mind muserdunud bäkker. Hakkas ebavlevalt rääkima. Eelmisel õhtul oli olnud suur pidu ja tema toas (see oli hosteli ainus kaheksane ühistuba) toimus selle kulminatsioon.

Eelmisel ööl olla üks ozzie (nii kutsuvad kohalikud austraallasi) seal metsiku läbu korraldanud. Jooksis mööda koridore, ei lasknud ülejäänutel magada.

See on tavaline. Juhtus pidevalt. Aga see tüüp suutis lisaks kõik kohad täis oksendada.

Tüüp vastuvõtulauas oli tusane. Palus kilekotte. Mul oli maru halb tunne, tõingi talle oma toast. Mees pani oma riided sisse. Need olid oksega kaetud. Mitte tema omaga... 

Ajasin Alexi üles -meil mõlemal oli privaattuba, ainult et tema oma oli läbikäidav. Üksi mingi pohmakas ozzie väljaviskamine ei tundunud kõige hiilgavama ideena sel hetkel.

Seal see ozzie magas. Toas oli hapukas lõhn - täpselt see, mida saab lahkesti tunda kohe, kui maomahlad värske õhu kätte pääsevad. Ümberringi oli mingi kummaline ollus, mis lähemalt uurides osutus kunagiseks peperronipitsaks.

Äratasime tüübi üles. 

Pesuhunnik seljataga + minu uus sõber, Pesukorv.

"Sa pead lahkuma," ütlesime talle. 

Tüüp ei reageerinud pehmelt öeldes heatujuliselt. Ja ega ta tuju paremaks läinud, kui ütlesime, et ei, ta ei saa järgnevate ööde eest makstud raha tagasi ja võtmedeposiitraha ka mitte.

"Who do you think you are? You are JUST A DIRTY BACKPACKER!!!" teatas ta. 

Asi kiskus hapuks. Tema toakaaslased käisid muserdunud nägudega ringi. Oksega oli kaetud pooled voodid ja suur osa tema tekist. Ühesõnaga, peenelt väljendades - tüüp keeldus koostööst.

Helistasime politseisse. 

Ütlesin Austraalia politseile, et meil on vägivaldne tüüp - sest mida aeg edasi, seda agressiivsemaks ta muutus - ja et mul on hirm.

Pool tundi hiljem ei olnud veel politseist haisugi. 

"You must like Hitler, yes?" teatas tüüp samal ajal Alexi poole irvitades.

Tund aega hiljem ei olnud veel politseist haisugi.

Tüüp kippus juba füüsiliselt kallale. 

"Mis riik see on?" uurisin imestunult Alexilt. 

"Ma ei tea..."

Poolteist tundi ja neli kõnet politseisse hiljem ei olnud politseist haisugi.

Nad tulid tund ja 45 minutit hiljem. Uskumatu riik.

"Saad aru. Kui sul ei ole just püssiga sarimõrvarit siin ukse taga ei ole, siis politsei ei tule."

Kaks vormis meest eksortisid tüübi - selgus, et ta on kaevandustööline- välja. Rahu jälle maa peal. Minu "õnnistuseks" oli seda okset koristada. Ütleme nii, et sel päeval ma ei söönud.

Püssiga mees tuli kuu aega hiljem, aga sellest juba vol2-s. 

Cheers.

Laura

Teate, mis on raske... otsustamine, mis tulevikus teen. Ivi ütleb (ja õigesti ütleb), et küllap see selgub kodus. Kõik läheb nii, nagu peab. Natuke keeruline on säärase tulevikuga elada. Vahel väsitab see ulapealolek ikka kohutaval kombel.

Aga üks asi rõõmustab. Ma naudin jälle kirjutamist. Ma ei mäletanudki, et see nii äge saab olla! Saate aru!