Läänekaldal muutusteta

Kolmapäev, 25. november

pilvine hilisõhtu, 31 kraadi

Brunswick East, Galada way

Austraalia Idakallas

Istun oma kodumaja rõdul. Laotasin oma tillukese Prantsuse rõdu põrandale sooja teki. Nii on hea. On õhtu, kell on juba kümme. Mu rõdult avaneb vaade Melbourne'i kesklinna linnatuledele ja tillukesele kuldsete sibulkuplitega Vene õigeusu kirikule. Linn ja kirik. Usk ja rahvas. Kõik ühel pildil.  Ja mu ees on poolik veinipudel. Töölt anti kaasa, 2014. aasta Shiraz. Rikkalik, kuiv. Nagu Austraalia.

Järsku algab nii kahekümne meetri kaugusel ilutulestik. Taevas lööb roosaks ja siis valgeks ja siis roheliseks ja siis kirjuks. Arvutist kostab Kanye Westi "Runaway". Vajutan miskipärast uuesti kordusnuppu.

Perthi-ajast on möödas umbes kaks kuud. 

Ma saabusin Perthi suhteliselt sihitus olekus. Ei osanud õigupoolest välja mõelda, mida nüüd ja edaspidi omale antud ajaga ette võtta. Või kuidas. Perth pidi saama kohaks, kus saan enam-vähem aimu, mis või kuidas edasi. Ja ta sai sellega üsna hästi hakkama.

Minu sihtkoha valik oli suhteliselt sümboolne.  Perth on maailma metropolide seas kõige üksildasem. Lähim miljonilinn asub rekordkaugusel (Indoneesia pealinn Jakarta on 3007 kilomeetrit eemal). Ja maailma kõige päikselisem metropol.

Saabudes ma seda ei teadnud, aga see eraldatus annab Perthile küllalt palju võlu juurde. Seda linna hakkasin ma paugupealt armastama. Tema kodukootust, sõbralikkust, iseteadlikkust.

Perthi kaktus. 

Perth on Lääne Austraalia (mis omakorda on suurim Austraalia osariikidest) pealinn. Linna sümboliks oli must luik. (Inglise keeles sWAn. WA = Western Australia).

Kui Perthil oleks nägu, siis oleks see FIFO (lühend sõnadest fly in, fly out).  FIFOd on inimesed, kes veedavad paar nädalat sügavates kaevandustes, et saabuda iga paari nädala järel tagasi koju. Nad on omamoodi Perthile tooni andev tõug: nende seas oli pereinimesi, aga suur hulk olid sihitud tüübid. Kaevanduse-elu muudab inimesi... üksildus, töö. Tean päris paljusid, kel polnudki päris kodu. Nad ööbisid hostelis, jõid lühikese ajaga maha kogu oma palga (see oli päris kopsakas, aga alkohol on Austraalias kallis), et siis tagasi kaevandusse suunduda. Nad on üksikud. Nagu Perth.

Aga mulle meeldis see linn väga. Tema raudteejaam, väga kummaline ja sobimatu hiigelkaktus selle vastas; viis, kuidas ühistranspordi kasutajad alati tänasid bussijuhti ja kuidas elanikud suhtusid üksteisesse (üldise käitumisnormi kohaselt kohtlesid kõik üksteist nagu oleks kõik kõigiga ammused tuttavad). Tõsi. See tähendas teatavat pealiskaudsust, mis mind segadusse viis - pean lugu aususest ja otsekohesusest, nagu põline eestlane ikka.

Aga kõige rohkem meeldis mulle Fremantle linnaosa.

Põhja-Fremantle'i rand. Mu lemmik!

Fremantle on nagu Tallinna Nõmme: justkui omaette linn, mis kuulub kuulub Perthi alla vaid nime poolest. Fremantle'is olid (vähemalt minu hinnangul) Perthi kauneimad rannad, võluvaimad sadamad, kõige boheemlaslikumad kohvikud ja (endine) riigi karmim vangla. Seal oli turg, kus oli nii hea ringi uidata, käes karp magusaid maasikaid, ja osta makroone, gellatot ja suveniire (mida, tõsi, ebayst päris palju odavamalt saada on).

Ja Fremantle'is oli ka Eesti pood. Külastasin seda oma kolm-neli korda. Seda poeks pidada on küll kõva liialdus, "Eesti naise kunku, kus on veidi Salvesti purgiruppe, Kalevi maiuseid ja Põltsamaa kõrrejooke" on väga palju ausam kirjeldus. Poepidaja Tiia aga oli tore ja pakkus vähemalt ühel korral, kui poodi külastasin, ostu sooritamise järel pitsi Viru valget koos Salvesti magushapu marineeritud kurgiga (mille kergelt hämmingus olles vastu võtsin).

See päev läks päris lustakaks.

Hetk, mil astusin India ookeanisse.

Perthi getorajooniks oli Midland. Seal asus ka mu BJJ gym. Sõitsin sinna rongiga (need kohalikud, kes endast vähegi pidasid, ühistranspori ei kasutanud. Mu sõber Mikey väitis, et ta pole rongi/bussiga sõitnud oma viis aastat!). Mu lemmikpeatuse nimi oli Success hill. Edu küngas. Saatuse irooniana oli see kõikidest peatustest kõige vaesem. Edu küngas vireles...

Selliseid randu, nagu Perthis on, pole vist mitte kusagil maailmas. See tunne, mis seal tekib... nagu oleksid natuke end kaotanud sinna avarusse. Käisin seal mitu korda - päikseloojangut ja - tõusu vaatamas. Mõlemad matsid hinge.

Astusin mõtlikul ilmel India ookeanisse. Eestis enne minekut valasime Iviga merre natuke Vana Tallinat. Meri on alati mulle oluline olnud. Siin on sama meri, mõtlesin.

Mu lemmiktegevuseks oli Perthis ükskõik missuguse veekogu ääres istuda ja marju süüa. Vahel liitus minuga sõbranna Katharina. Need vestlused jäävad vist igaveseks meelde. Nii palju asju saab selgeks alles siis, kui neid valjusti välja öelda.

Öine Perth.

Melbourne'is jagub toimekat kesklinna igasse ilmakaarde, aga Perthis võttis see enda alla väikese osa. Palju põnevam oli Northbridge. Seal asusid kõige lärmakamad ööklubid, kõige ebatervislikumad kiirtoidukohad ja kõige huvitavamad poed. Kõige meeldejäävamad käigud olid üritusele nimega Bared Face Stories. See toimus iga kuu viimasel teisipäeval: nii kuus inimest rääkisid tõestisündinud loo oma elust, kusjuures igal korral oli selleks oma teema. Raha. Loomad. Ja nii edasi.

Perthi klubid on hoopis erinevad Tallinna lihalettidest. Perthis minnakse (minu tähelepanekute kohaselt) klubisse rohkem sõpruskonnaga aega veetma. Aga need Austraalia tshikid... need on väga lõdva püksikummiga. Elusse suhtumine on chill. (Ma ei suutnudki sellega samastuda. Oeh.)

Mu sõbrannad vedasid mind muuhulgas kohalikku geiklubisse. Geiklubis käisid päris paljud neiud: nad selgitasid, et see on kõige ohutum pidutsemisviis. Sa ei pea muretsema tantsides, et a) kas ma meeldin sellele tüübile, b) kas ma pean muretsema, et ta jõhkraks idikaks osutub või ei, c) kas ma olen tema jaoks piisavalt hea.

Sest ta on üheksal ja poolel juhul kümnest gei ja tahab lihtsalt tantsida.

Ma suutsin kogemata kaks geid niimoodi tülli ajada. Me olime tantsupõrandal ja see üks gei, khm, jagas mulle rohkem tähelepanu, kui oma poiss-sõbrale. Kui ta taipas, kui väga ta pange astus, tormas oma partneri suunas. Mul oli tükk aega naljakas.

Sünnipäevahommik. Queen's park.

Üks mu lemmikpaiku aga oli kindlasi King's park. See on paljude arvates maailma ilusamate parkide hulka kuuluv: asja eest. Pidasin seal oma sünnipäeva. Augustikuu pimeduses, kuue sõbraga, ühe küünla valgusel. See jääb minuga vist alatiseks kaasas käima.

Üks asi iseloomustab Perthi veel: töölised. Nad kandsid samasuguseid jalavarje ja neoonkollaseid/oranže jakke ja andsid tooni kogu linnas. Perth kasvas ja õitses. Ja kasvatajateks olid needsamad töölised.

Ma armastasin seda linna. Kogu südamest. See oli koht, mis andis mulle uue hingamise; sõbrad, kes jäävad kalliks vist seniks, kuni elan ja kus olin õnnelik.

Ma pole kaua aega nii lollakalt õnnelik olnud, kui Perthis.

Ühel hetkel aga oli sisetunne suur, et pean minema Melbourne'i. Et mind ootab seal miski.

Sisetunne oli õige.

Laura