Ebaõnneelleegia
KUI MA OLEKS LENNUJAAMA BISTROOPIDAJA, siis ma teeks oma kohvikusse sellised mõnusad lösutamistoolid. Olen siis Vanttaas praegu ja sellist lösutamistooli oleks vaja. Öösiti on kohvikud Vanttaas kinni ja kohvikupidajad tõmbavad sissepääsude ette sellised piirdelindid. Sellele, kus ma praegu istun, on ka tõmmatud, aga ainult ühele küljele ja siin on pistikupesad ja ma ei jaksa südametunnistuspiinu tunda.
See oli 26. veebruar, mitte 27. november, kuupäev minu tagasisõidupiletil nimelt. Ma avastasin selle umbes kolmapäeval. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Ostsin piletid tööl, vist hakkas parasjagu jube kiire.
On õnn, et mul on rikas arstitädist vanem õde, kes oma saamatule väikeõele käbedalt pileti ostis. Läbi Helsingi, aga ikkagi.
Ja on õnn, et Eesti sai esimese Euroopa meistritiitli MMAs - aga mu enda jaoks tähendas see kibedaid tööpäevi. Tegin rõõmuga. Magada eriti ei saanud, napid poolteist tundi ehk, aga asju oli vaja teha vaja. Lehelugu näiteks. Õnneks on mul muuhulgas äge ülemus, kes sai aru, et Laura on saamatu ja lubas võtta vaba päeva. Lennu eel teatas FinnAir, et pakub mulle kompensatsiooniks raha ja hotelli, kui läheksin päev hiljem hommikul Helsingisse, ka see sobis. Helistasin sõbranna sõbrannale, et öömaja ei ole vaja ja Finnair teatas minut hiljem, et äkki juhtub, et keegi ei tule kohale ja siis ikkagi minek. Kohe. Aga oota. Vaatame.
Siis teatas Finnair, et üks oli juba varem nõus selle hotellijakompensatsioonidiiliga ja pakkis mu lennule.
Kas kusagil saab selle peae kaevata - et arvad, et kõik on korras - korrakski - ja siis võetakse see ära, et su hinges olev murekuristik veel rohkem alasti oleks?
Lennukis tabas mind kõhuvalu. Räige, nutmapanev. Paratsetamool, mida muumimammalik sinises kostüümis stjuuardess mulle serveeris, oli asetatud nii kenasti salvrätile. See aitas - veidi.
Eelnevalt selgus, et lennujaamas oli kellelgil õnnestunud pihta panna mu uus GoPro kaamera koos Ekspress Meedia fotokoti ja lisaakuga (fotokas õnneks oli tol hetkel kasutuses, tegin EPLile lugu).
Vanttaas otsustas mu telefon mitte töötada. Googlemaps täpsemalt järsku ei töötanud. Panin peatusest mööda. Olin kusagil karuperseerias. Astusin tundmatus kohas maha. Külm oli, kohutavalt külm. Tuul lennutas lund õhku. Helistasin oma võõrustajale, väikelapse emale ja palusin tal magama minna.
Mingi kahtlane baar oli nii kutsuv - ainult et sisenedes vaatasid kaks kasiinoaparaadi taga olevat meest mind sama hindavalt, kui esimese sordi koduperenaine turul lihaleti ääres eriti oluliste külaliste ette pandavat veise sisefileejuppi... Aga seal oli soe.
Ja ma istusin seal ja raadiost tuli laul, mida kunagi kuulnud ei ole. Sellest, et ära nuta. Seda palvet ma ei täitnud. see oli selle haleduse kulminatsioon. Olla ei kusagil, külmas täiesti üksi.
Siis hakkas Googlemaps taas tööle. Leidsin tee bussipeatusesse. Sealt tagasi Vanttaasse. Ja sealt Burger Kingi, sest for fuck's sake...
Burger Kingis ei töötanud ainuski pistikupesa. Lennujaamas tuduvad inimesed on alati mornid, olete tähele pannud? Ei ühtki naerunägu. Ootamine. Lennu ootamine. Rännu ootamine. Millegi lõpu ootamine. Isegi töötajad on närtsinud.
Aga kui ma oleks lennujaama bistroopidaja, siis oleks Vanttaas öösiti avatud lösutamistoolid. Ja seal bistroos oleks nende toolide juures pistikupesad. Ma, bistroopidaja magaksin väga rahulikult. Sest on võimalus, et maailmas on veel selliseid saamatuid, nagu mina ja neil hakkab seal lösutamistoolil natuke parem.*
PS. täna aasta tagasi murdsin jala. Brakeversary.
*emps, ära muretse. Homme kodus.
See oli 26. veebruar, mitte 27. november, kuupäev minu tagasisõidupiletil nimelt. Ma avastasin selle umbes kolmapäeval. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Ostsin piletid tööl, vist hakkas parasjagu jube kiire.
On õnn, et mul on rikas arstitädist vanem õde, kes oma saamatule väikeõele käbedalt pileti ostis. Läbi Helsingi, aga ikkagi.
Ja on õnn, et Eesti sai esimese Euroopa meistritiitli MMAs - aga mu enda jaoks tähendas see kibedaid tööpäevi. Tegin rõõmuga. Magada eriti ei saanud, napid poolteist tundi ehk, aga asju oli vaja teha vaja. Lehelugu näiteks. Õnneks on mul muuhulgas äge ülemus, kes sai aru, et Laura on saamatu ja lubas võtta vaba päeva. Lennu eel teatas FinnAir, et pakub mulle kompensatsiooniks raha ja hotelli, kui läheksin päev hiljem hommikul Helsingisse, ka see sobis. Helistasin sõbranna sõbrannale, et öömaja ei ole vaja ja Finnair teatas minut hiljem, et äkki juhtub, et keegi ei tule kohale ja siis ikkagi minek. Kohe. Aga oota. Vaatame.
Siis teatas Finnair, et üks oli juba varem nõus selle hotellijakompensatsioonidiiliga ja pakkis mu lennule.
Kas kusagil saab selle peae kaevata - et arvad, et kõik on korras - korrakski - ja siis võetakse see ära, et su hinges olev murekuristik veel rohkem alasti oleks?
Lennukis tabas mind kõhuvalu. Räige, nutmapanev. Paratsetamool, mida muumimammalik sinises kostüümis stjuuardess mulle serveeris, oli asetatud nii kenasti salvrätile. See aitas - veidi.
Eelnevalt selgus, et lennujaamas oli kellelgil õnnestunud pihta panna mu uus GoPro kaamera koos Ekspress Meedia fotokoti ja lisaakuga (fotokas õnneks oli tol hetkel kasutuses, tegin EPLile lugu).
Vanttaas otsustas mu telefon mitte töötada. Googlemaps täpsemalt järsku ei töötanud. Panin peatusest mööda. Olin kusagil karuperseerias. Astusin tundmatus kohas maha. Külm oli, kohutavalt külm. Tuul lennutas lund õhku. Helistasin oma võõrustajale, väikelapse emale ja palusin tal magama minna.
Mingi kahtlane baar oli nii kutsuv - ainult et sisenedes vaatasid kaks kasiinoaparaadi taga olevat meest mind sama hindavalt, kui esimese sordi koduperenaine turul lihaleti ääres eriti oluliste külaliste ette pandavat veise sisefileejuppi... Aga seal oli soe.
Ja ma istusin seal ja raadiost tuli laul, mida kunagi kuulnud ei ole. Sellest, et ära nuta. Seda palvet ma ei täitnud. see oli selle haleduse kulminatsioon. Olla ei kusagil, külmas täiesti üksi.
Siis hakkas Googlemaps taas tööle. Leidsin tee bussipeatusesse. Sealt tagasi Vanttaasse. Ja sealt Burger Kingi, sest for fuck's sake...
Burger Kingis ei töötanud ainuski pistikupesa. Lennujaamas tuduvad inimesed on alati mornid, olete tähele pannud? Ei ühtki naerunägu. Ootamine. Lennu ootamine. Rännu ootamine. Millegi lõpu ootamine. Isegi töötajad on närtsinud.
Aga kui ma oleks lennujaama bistroopidaja, siis oleks Vanttaas öösiti avatud lösutamistoolid. Ja seal bistroos oleks nende toolide juures pistikupesad. Ma, bistroopidaja magaksin väga rahulikult. Sest on võimalus, et maailmas on veel selliseid saamatuid, nagu mina ja neil hakkab seal lösutamistoolil natuke parem.*
PS. täna aasta tagasi murdsin jala. Brakeversary.
*emps, ära muretse. Homme kodus.
Kommentaarid
Postita kommentaar