Sarajevost lahkumine
Headaegad pole kunagi eriti kerged. Vahel on nad rasked nagu kriipivad mured.
Sarajevo on minu linn, ilma igasuguse kahtluseta. Ta on armiline, igalt poolt lõikehaavu täis, ta on koduks kümnetele tuhandetele koduta immigrantidele ja kerjavatele romadele, kes ennemini maksavad trahvi kui saadavad lapsed kooli, siinsed palgad on liiga väiksed ja vaesus liiga suur; keegi ei saa aru, kuidas saavad pered toita ja riietada lapsed. Peatänaval maksavad kleidid ja saapad nii sada eurot. Kes saab neid lubada? Kes?
See on ilus linn, ilus kohutavalt kurval moel. Siin on vaesus, siin on noored, kes tahavad lahkuda. Kõik nad. Ma pole kohanud ühtki, kes tahaks jääda. See teeb kurvaks.
"Why do you like Sarajevo," küsivad isegi kohalikult, hääles tsentrijagu imestust. Te peaksite nägema, kui suureks lähevad nende silmad, kui ütlen, et töötan Sarajevos!
"Because," vastasin ma jõulude paiku ma oma lemmikpoe müüjale ausalt, kui ta sedasama minult küsis, "this city is as fucked up as I am."
Soodustus, mida ta mu ostudele -Türgi orgaanilisest puuvillast käterätikud, jõulukink mu vanematele- tegi, oli kaugelt suurem, kui ta tohtinuks teha.
***
Öeldakse, et iga kord, kui lahkud, sureb killuke sinust. Võib-olla tõesti. Igal juhul on Sarajevost lahkumine üleni lõpuni üdini raske. Peaaegu võimatu.
Ma jään igatsema vanalinna, mägesid, Dragani majakest, matku, oma toimetajat Aidat. Ma jään igatsema Sarajevo öid. Bosnia kohvi. Cevapit. Kurat, kuidas ma jään igatsema Miljacka jõge. Ja eriti jään ma igatsema seda vaatepilti, mis mind iga öösel lummas, tuhandeid tulesid mäekülgedel.
Ja organisatsiooni, mille heaks töötasin. Vabandust - töötan veel vähemalt mõned kuud edasigi. Lihtsalt mitte Sarajevos vaid Riias.
Lahkuma peab.
Siin linnas on üks kuulsamaid turistiatraktsioone Ottomani-aegne purskkaev, Sebilj. Öeldakse, et kui jood vett, mis purskkaevust välja voolab, tuled Sarajevosse tagasi - ühel päeval.
Ma jõin seda kuramuse vett oma viis korda. Lihtsalt, et olla kindel.
Võib-olla tulen mais tagasi. Võib-olla mitte.
Elu on paras kaos. Ja kõige toredam on, et ma ise selle enda jaoks valisin.
Laura
Sarajevo on minu linn, ilma igasuguse kahtluseta. Ta on armiline, igalt poolt lõikehaavu täis, ta on koduks kümnetele tuhandetele koduta immigrantidele ja kerjavatele romadele, kes ennemini maksavad trahvi kui saadavad lapsed kooli, siinsed palgad on liiga väiksed ja vaesus liiga suur; keegi ei saa aru, kuidas saavad pered toita ja riietada lapsed. Peatänaval maksavad kleidid ja saapad nii sada eurot. Kes saab neid lubada? Kes? See on ilus linn, ilus kohutavalt kurval moel. Siin on vaesus, siin on noored, kes tahavad lahkuda. Kõik nad. Ma pole kohanud ühtki, kes tahaks jääda. See teeb kurvaks.
"Why do you like Sarajevo," küsivad isegi kohalikult, hääles tsentrijagu imestust. Te peaksite nägema, kui suureks lähevad nende silmad, kui ütlen, et töötan Sarajevos!
"Because," vastasin ma jõulude paiku ma oma lemmikpoe müüjale ausalt, kui ta sedasama minult küsis, "this city is as fucked up as I am."
Soodustus, mida ta mu ostudele -Türgi orgaanilisest puuvillast käterätikud, jõulukink mu vanematele- tegi, oli kaugelt suurem, kui ta tohtinuks teha.
***
Öeldakse, et iga kord, kui lahkud, sureb killuke sinust. Võib-olla tõesti. Igal juhul on Sarajevost lahkumine üleni lõpuni üdini raske. Peaaegu võimatu.
Ma jään igatsema vanalinna, mägesid, Dragani majakest, matku, oma toimetajat Aidat. Ma jään igatsema Sarajevo öid. Bosnia kohvi. Cevapit. Kurat, kuidas ma jään igatsema Miljacka jõge. Ja eriti jään ma igatsema seda vaatepilti, mis mind iga öösel lummas, tuhandeid tulesid mäekülgedel.
Ja organisatsiooni, mille heaks töötasin. Vabandust - töötan veel vähemalt mõned kuud edasigi. Lihtsalt mitte Sarajevos vaid Riias.
Siin linnas on üks kuulsamaid turistiatraktsioone Ottomani-aegne purskkaev, Sebilj. Öeldakse, et kui jood vett, mis purskkaevust välja voolab, tuled Sarajevosse tagasi - ühel päeval.
Ma jõin seda kuramuse vett oma viis korda. Lihtsalt, et olla kindel.
Võib-olla tulen mais tagasi. Võib-olla mitte.
Elu on paras kaos. Ja kõige toredam on, et ma ise selle enda jaoks valisin.
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar