Hüvasti, Riia. Hüvasti, Sarajevo
Võõrasse riiki üleni armumine on vilets valik. Sest süda murdub. See on sama vältimatu, kui asjaolu, et pärast kolmapäeva tuleb neljapäev.
Sellest armastusest lahti öelda ma eriti ei taha. Ja nii ma elangi - pidevalt igatsedes Sarajevot, seda sõjaarmidega, haavatud, traumatiseeritud linna.
"Sarajevo" kõlas juba enne reisi salapäraselt, hoopis erilisemalt, kui "Pariis" või "Milaano". Kes sõidab Sarajevosse?
Jõuludeks tulin koju. Ja siis - tagasi Sarajevosse. Jaanuaris tulid esimesed koroona-uudised. Me jagasime naljapilte, naersime. Kontori ukselingid olid koos desifitseerimisgeeliga. Siis naersime veel, sest koroona oli sama kauge, kui Veenus.
Siis pidin hüvasti ütlema.
Ma kirjutasin endale päevikusse selle kuupäeva, mil ärasõidust möödub 90 päeva. Sest siis saaksin ma teoorias tagasi lennata, viisareeglid avaksid mulle taas mu Sarajevo. Saaksin jälle kõndida selle linna tähtede all, kuulata mošeedes hilisõhtust palvelaulu, ahhmida sisse kogu seda elu ja hõngu ja muresid ja rõõme.
Riias oli kummaline olla. Juba alguses. Jõudsin öösel lennujaama -- ja mu kohver oli oranži põrandavärviga kaetud. LOT Airlines, ei iial enam ei sõida ma teiega. Ükskõik mis, aga mitte LOT.
Olla kell kolm hommikul lennujaamas, näpu otsas oranži värvi kõikjale maha jättev sumadan -- "No on alles seiklus," imestasin mõttes. Ööl enne seda olin maganud umbes kaks tundi, sest olin pakkinud terve öö oma ülejäänud asju ja veel enne seda oli sõbratari juures lahkumispidu. Mina - lhkusin Lätti. Tema - Ühendriikidesse.
Kui midagi sellest õppisin - hüvastijätupeod on kibedad. Terve see õhtu oli valus, ja isegi kange rakia ei aidanud. See on üllatav -- rakia tuimestab tavaliselt kõik.
Mu esimene Riia airBnb oli odavaim, mille suutsin leida, hädapäraselt remonditud nõukogudeaegse maja viienda korruse pisike korter, mille magamisase oli kõva diivan. Lifti polnud ja trepid olid järsud. Rändaja ei saa valida, leidsin ma.
Magada selles korteris ma ei saanud.
Järgmisel päeval asusin tööle. See oli vanalinna korter, mis oli kohendatud kontoriks. Ja väga mõnus.
Sealsed ajakirjanikud tegid uuriva ajakirjanduse saadet, mis on veidi nagu meie "Pealtnägija". Viibisin selle režissööri ja peatoimetaja juubelil, käisin kolleegidega söömas ja õpetasin neile veidike eesti keelt.
Ka Riia meeldib mulle, aga Sarajevo-igatsusega ei ole ükski linn päriselt see. Kõndisin selle tänavaid mööda, kõrvaklappides raske ja kurb audioraamat (rääkis natside poolt okupeeritud Prantsusmaast), õues olid veebruarised külmakraadid. Kuidagi metsikult melanhoolne. Riia on imeline, sealne arhitektuur on väga kena ja lätlased tsipa soojemad kui eestlased, linn imeilus, aga veebruaris tsipa vähem, kui tavaliselt.
Riiaga ma hüvasti jätta ei saanudki. Delfis ilmusid uued ja uued artiklid, mis hirmutasid kaugelt rohkem kui Sarajevo vargad, kes mu vähest vara tahtsid kahmata. Ja siis: tuli otsus panna piirid kinni.
Pakkisin rutuga oma seelikud ja kimono oranži-sinisekirjusse kohvrisse -värv oli seks ajaks ära kuivanud- ja ütlesin head aega oma šoti korterikaaslasele, kes paaniliselt oma kodusõitu plaanima hakkas. Pärast kolme katset sõitis ta Dublini kaudu Edinburghi.
Ja mina olin Riia-Valga rongil. Rongijaamas ootas mind isa.
Ajad on veidrad, ettearvamatud. Midagi, mis viimase aasta jooksul juhtus, polnud oodatud.
Ja ma ei kahetse. Tegin vigu, armusin, jõin Balkani rakiat ja Bosnia kohvi, tegin mitu kooki oma töökaaslastele (ma stressikokkan).
Ei, ma ei kahetse.
Laura
Sellest armastusest lahti öelda ma eriti ei taha. Ja nii ma elangi - pidevalt igatsedes Sarajevot, seda sõjaarmidega, haavatud, traumatiseeritud linna.
Jõuludeks tulin koju. Ja siis - tagasi Sarajevosse. Jaanuaris tulid esimesed koroona-uudised. Me jagasime naljapilte, naersime. Kontori ukselingid olid koos desifitseerimisgeeliga. Siis naersime veel, sest koroona oli sama kauge, kui Veenus.
Siis pidin hüvasti ütlema.
Ma kirjutasin endale päevikusse selle kuupäeva, mil ärasõidust möödub 90 päeva. Sest siis saaksin ma teoorias tagasi lennata, viisareeglid avaksid mulle taas mu Sarajevo. Saaksin jälle kõndida selle linna tähtede all, kuulata mošeedes hilisõhtust palvelaulu, ahhmida sisse kogu seda elu ja hõngu ja muresid ja rõõme.
Riias oli kummaline olla. Juba alguses. Jõudsin öösel lennujaama -- ja mu kohver oli oranži põrandavärviga kaetud. LOT Airlines, ei iial enam ei sõida ma teiega. Ükskõik mis, aga mitte LOT.
Olla kell kolm hommikul lennujaamas, näpu otsas oranži värvi kõikjale maha jättev sumadan -- "No on alles seiklus," imestasin mõttes. Ööl enne seda olin maganud umbes kaks tundi, sest olin pakkinud terve öö oma ülejäänud asju ja veel enne seda oli sõbratari juures lahkumispidu. Mina - lhkusin Lätti. Tema - Ühendriikidesse.
Kui midagi sellest õppisin - hüvastijätupeod on kibedad. Terve see õhtu oli valus, ja isegi kange rakia ei aidanud. See on üllatav -- rakia tuimestab tavaliselt kõik.
Mu esimene Riia airBnb oli odavaim, mille suutsin leida, hädapäraselt remonditud nõukogudeaegse maja viienda korruse pisike korter, mille magamisase oli kõva diivan. Lifti polnud ja trepid olid järsud. Rändaja ei saa valida, leidsin ma.
Magada selles korteris ma ei saanud.
Järgmisel päeval asusin tööle. See oli vanalinna korter, mis oli kohendatud kontoriks. Ja väga mõnus.
Sealsed ajakirjanikud tegid uuriva ajakirjanduse saadet, mis on veidi nagu meie "Pealtnägija". Viibisin selle režissööri ja peatoimetaja juubelil, käisin kolleegidega söömas ja õpetasin neile veidike eesti keelt.
Ka Riia meeldib mulle, aga Sarajevo-igatsusega ei ole ükski linn päriselt see. Kõndisin selle tänavaid mööda, kõrvaklappides raske ja kurb audioraamat (rääkis natside poolt okupeeritud Prantsusmaast), õues olid veebruarised külmakraadid. Kuidagi metsikult melanhoolne. Riia on imeline, sealne arhitektuur on väga kena ja lätlased tsipa soojemad kui eestlased, linn imeilus, aga veebruaris tsipa vähem, kui tavaliselt.
Riiaga ma hüvasti jätta ei saanudki. Delfis ilmusid uued ja uued artiklid, mis hirmutasid kaugelt rohkem kui Sarajevo vargad, kes mu vähest vara tahtsid kahmata. Ja siis: tuli otsus panna piirid kinni.
Pakkisin rutuga oma seelikud ja kimono oranži-sinisekirjusse kohvrisse -värv oli seks ajaks ära kuivanud- ja ütlesin head aega oma šoti korterikaaslasele, kes paaniliselt oma kodusõitu plaanima hakkas. Pärast kolme katset sõitis ta Dublini kaudu Edinburghi.
Ja mina olin Riia-Valga rongil. Rongijaamas ootas mind isa.
Ajad on veidrad, ettearvamatud. Midagi, mis viimase aasta jooksul juhtus, polnud oodatud.
Ja ma ei kahetse. Tegin vigu, armusin, jõin Balkani rakiat ja Bosnia kohvi, tegin mitu kooki oma töökaaslastele (ma stressikokkan).
Ei, ma ei kahetse.
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar