Kiri emale
2.38 The Coffee clubis
Päikesepaiste, talvejahedus - 16 kraadi sooja
Ema on mitu korda nõudlikult küsinud, et kus on pildid. Loodusest. Linnast. Ta enam-vähem survestas mu Lugupeetud Vanemat Õde, et too loovutaks mulle oma pisikese roosa digikaamera. Hää küll, emps. Siit ta tuleb.
Hei, emps.
Tead, kui ilus on Perthis päikesepaistelisel pühapäeval? Tänavamuusikud on iga kohviku ees - ka minu - ja nende repertuaar ülatub Frank Sinatrast kohaliku kirikuõpetaja omaloominguni (see on uskumatult tüütu - kuulata sama pala Jeesusest. Ma ei kurda. Ei. Aga kuuendal korral viskas üle ja tekkis tahtmine käratada, et listen, dude, change the CD.)
Sa oled nii kaugel. Eesti on kauge. Umbes 13 000 kilomeetrit. Hästi, nägid mind varem ka üpris harva, aga nüüd on see teistsugune. Sest me mõlemad teame, et mul puudub võimalus hüpata järgmisele lillale SEBE täistunni ekspressile ja sõita Tartusse. Ja siis maakonnaliiniga Savernasse.
Ma kõndisin siin Perthi õhtupimeduses ringi, käes topsitäis ühedollarilist Seven-Eleven kohvi (pole suurem asi kohv, aga üks dollar on üks dollar - Coffee Club ja kõik teised peenemad kohad nõuavad topsitäie Long Blacki eest NELI DOLLARIT JA ÜHEKSAKÜMMEND VIIS SENTI.) Ja mulle tuli meelde üks päev lapsepõlvest. Ma olin köögis ja rääkisin Sinuga Ameerikast. Sa ütlesid mulle, et Ameerika on hiigelsuur riik ja mina küsisin, et tõesti, kas suurem kui Eesti.
Sa naersid. Viis sekundit hiljem sain esimest korda elus teada, kui lihtlabaselt tilluke on riik, kus ma elan ja mida kutsun kodumaaks.
Tead, mul on tunne, et praegu on sama: ma saan aru, kui väike on Eesti ja kui lai on maailm. Piirid läksid lahti. Eesti pole minu jaoks enam riik, kus ma PEAN olema, minu suur ja tähtis ja ainuvõimalik paik.
Aga see on kodu. Olen seal tihti - mõttes. Hilbal, võrkkiige sees, mille paps salaja ostis. Söön tädi Tiia mahemaasikaid ja kiigun. Vaatan tammepuusid ja isa, kes niidab muru - sest seda teeb ta peaaegu alati. Lippan kasvuhoonesse ja murran päikesesoojasid tomateid.
Aga ma ei ole kodus. Olen Austraalias. Tead, emps, see tundub endiselt sürreaalne - et olen Austraalias. Kõnnin Perthi tänavatel ja imestan, et kas see on unenägu või mitte.
Sa küsid tihti looduse kohta. Tead, see kõik on siin nii kummaline. Siin on puid, mille koor on nahavärvi või hele-helepruun. Need puud on üüratult pikad, kõrgemad kui ükski Eesti mänd ja kui neist õhtupimeduses mööda sõita, on kerge ette kujutada, et nad on elus ja liigutavad rahutult oma liigpikki jäsemeid. Mõned puud meenutavad hiiglaslikke ananasse, mida on poputatud pangetäite steroididega. Siin on hiigelpuud, mille juured on maapinnal nähtaval. Need jooksevad hiiglaslike madudena mööda maad ja moodustavad õudseid mustreid. Ja veel on puid, mis puhkevad õide südatalvel. Terve puu on ehitud erkoražide õitega.
Eelmine nädal läksin trenni ja tardusin. Tead, ühe puu otsas oli sinise-punasekirju pisike papagoi. Ilmaski pole ma metsikut papagoid näinud!
Mulle meeldib siinne loodus, aga veel rohkem meeldivad mulle inimesed. Mul on siin üks sõber. Mul oli vaja mainida, et tahan päikesetõusu vaatama minna - ja ta ärkas üles pool kuus ja viis mind North Fremantle'i imeilusasse randa. Hiljem käisime hommikust söömas ja mul oli ükskõik, kui palju see see söök maksab. Ta on üks neist inimestest, kelle kohta tean, et saan talle loota. Ja ma pole veel välja mõelnud, mida ma täpselt tegin, et selle välja teenisin.
Võib-olla on see mingisugune kummaline avanss elult? Kurat teab.
Eks see on raske ka. Kõik siin riigis on mulle laenuks antud, ajutine. Inimesed tulevad ja lähevad. Kogu aeg. Hostelist, elust, ja kui ma lähen Melbourne'i, ei oota mind mitte keegi.
Ma isegi ei tea, miks Melbourne. Valin linnasid täiesti randoomselt.
Aga Austraalia päikseloojangud on ilusaimad, mida näinud olen. Nad on nagu küps naine, kes ei hooli pisutki, mis ülejäänud tast arvavad. Ta valib hoolikalt punase, sinise ja oranži toone - ja lõpptulemus viib põlvili ka kõige tuimema isase.
Ma tunnen kohalikele kaasa. See on nende igapäev. Nad ei saagi aru saada. Eestis on see äge, et on talv ja sügis ja kevad ja sa hindad iga minutit suvest, sest seda paitavat soojust on valitud ajaks. Siin käin talvel ringi - meie kalendri järgi peaks siin olema veebruar - t-särgis. Ma ei pea isegi pikki pükse jalga panema.
See on hea koht vaeste ja väetite jaoks. Ilm ja Austraalia valitsus kohtleb neid hästi. On kerge olla kerjus, kui loodus ei tee seda võitlust elu eest nii kuramuse raskeks.
Inimesed ongi seepärast siin lahtisemad. Me oleme harjunud Eestis hoidma energiat kokku, tarduma linnaliinibussis iseendasse - kuni introvertsus muutub harjumuseks.
Ma olen Eestis veidrik. Nagu Sina, emps. Lahtine. Selles mõttes... iseloomu poolest kuulume me mõlemad rohkem siia kui kinnisesse Krootusesse.
Ma kirjutan ühe pikema postituse kunagi aborigeenidest. Mul on neist kahju. Nad on rahvas, kellelt identiteet võetud. Ja Austraalia kohtleb neid kui võõrasema, kes taipab pärast pikki aastaid, kui julm ta on olnud.
Üle-eelmisel nädalal käisin loomaaias. See koht on võrreldes Eesti kurva zoopargiga imedemaa. Seal on wombatid, maailma kõige etteheitvama pilguga loomad. (Samasugused silmad olid kord Krister Kivil. Toimetuses. Kui ta pidi tegema midagi, mida ta ei tahtnud.) Ja koaalad, keda nähes paiskavad sinust välja kõik emainstintid. Nad on karvased hallid olevused ja neid tuleb kallistada, tundus mulle. Kunagi tulevikus lähen Rottnest Islandile, küllap seal teengi seda.
Sa küsid mult vahete-vahel, mida tulevikus teha tahan. Ma ei tea. See on parim tunne üldse.
Nagu oleksin taas keskkoolis ja teeksin karjääritesti (ja tean juba ette, et loovuse kategoorias on üheksa-kümme puntki kümnest).
Nii neli korda nädalas jooksen trenni. Ma tean, et Sulle see eriti ei meeldi. Aga mulle väga meeldib. Murdsin tükk aega pead, kas see on okei, et ma loodusvaatluse ja pidutsemise (sest seda viimast bäkkerid enamasti teevad) trennisaali torman. Ja siis otsustasin, et kuradile need oleksid. Ma teen seda, mida ma tahan. Mis teeb mind õnnelikuks. Miks ma pean tegema asju, mida üldise arvamuse kohaselt peaksin tegema. Nii loll idee.
Jits on kuidagi salapärasel kombel õpetanud mulle, kes ma olen ja kuidas olla parem. Tahad või ei taha... ma jätkan. Mu jalad näevad välja kohutavad ja mu keha on siniseplekiline ja ma vaatan neid jalgu üpris rahulolevalt.
Seega - neli korda nädalas olen Midlandis, Perthi getorajoonis. Mul on sellised ülihoolitsevad trennikaaslased, kes mind alati koju transpordivad.
Ühistransporti suhtuvad nad kaunis kummaliselt. Läksin jitsisõpradele külla ja kogu peorahvas tegi suured silmad, kui kuulsid, et tulin, kujuta ette, kohale bussiga. Küsisin neilt, kas nad siis ühistransporti ei kasuta.
Nad vastasid, et ei, mitte, kui nad ei taha mõrvatud saada.
See on ilmselge liialdus, aga peegeldab austraalia keskklassi suhtumist väga hästi. Kõik, kes on keegi, omavad autot. Aga mul ei ole isegi juhilube.
Ja mulle meeldib rong väga. Erinevalt bussidest liigub see õigeaegselt. Ma vaatlen seal inimesi. Koolivormis lapsi (siin on kõik õpilased koolivormis), vanainimesi, noori kontoritöötajaid. Ja mulle meeldivad nad.
See on hea riik, kus elada. Arsti ja koristaja palgavahe on kordi väiksem, kui Eestis. Mulle meeldib see. See peegeldub ja inimestevahelises suhtumises. Koristajatel on nagu rohkem väärikust antud...
Hästi, ema. Mu vahetus algab varsti. Ole terve. Naudi suve, söö maasikaid.
Ma tean küll, et vahel mõtled mulle. Ma Sulle ka. Ja esäle.
Kallistan.
Laura
PS: ma panen varsti mõned pildid ka. Siia. Eks. Piilu millalgi hiljem.
Päikesepaiste, talvejahedus - 16 kraadi sooja
Ema on mitu korda nõudlikult küsinud, et kus on pildid. Loodusest. Linnast. Ta enam-vähem survestas mu Lugupeetud Vanemat Õde, et too loovutaks mulle oma pisikese roosa digikaamera. Hää küll, emps. Siit ta tuleb.
Hei, emps.Tead, kui ilus on Perthis päikesepaistelisel pühapäeval? Tänavamuusikud on iga kohviku ees - ka minu - ja nende repertuaar ülatub Frank Sinatrast kohaliku kirikuõpetaja omaloominguni (see on uskumatult tüütu - kuulata sama pala Jeesusest. Ma ei kurda. Ei. Aga kuuendal korral viskas üle ja tekkis tahtmine käratada, et listen, dude, change the CD.)
Sa oled nii kaugel. Eesti on kauge. Umbes 13 000 kilomeetrit. Hästi, nägid mind varem ka üpris harva, aga nüüd on see teistsugune. Sest me mõlemad teame, et mul puudub võimalus hüpata järgmisele lillale SEBE täistunni ekspressile ja sõita Tartusse. Ja siis maakonnaliiniga Savernasse.
Ma kõndisin siin Perthi õhtupimeduses ringi, käes topsitäis ühedollarilist Seven-Eleven kohvi (pole suurem asi kohv, aga üks dollar on üks dollar - Coffee Club ja kõik teised peenemad kohad nõuavad topsitäie Long Blacki eest NELI DOLLARIT JA ÜHEKSAKÜMMEND VIIS SENTI.) Ja mulle tuli meelde üks päev lapsepõlvest. Ma olin köögis ja rääkisin Sinuga Ameerikast. Sa ütlesid mulle, et Ameerika on hiigelsuur riik ja mina küsisin, et tõesti, kas suurem kui Eesti.
Sa naersid. Viis sekundit hiljem sain esimest korda elus teada, kui lihtlabaselt tilluke on riik, kus ma elan ja mida kutsun kodumaaks.
Tead, mul on tunne, et praegu on sama: ma saan aru, kui väike on Eesti ja kui lai on maailm. Piirid läksid lahti. Eesti pole minu jaoks enam riik, kus ma PEAN olema, minu suur ja tähtis ja ainuvõimalik paik.
Aga see on kodu. Olen seal tihti - mõttes. Hilbal, võrkkiige sees, mille paps salaja ostis. Söön tädi Tiia mahemaasikaid ja kiigun. Vaatan tammepuusid ja isa, kes niidab muru - sest seda teeb ta peaaegu alati. Lippan kasvuhoonesse ja murran päikesesoojasid tomateid.
Aga ma ei ole kodus. Olen Austraalias. Tead, emps, see tundub endiselt sürreaalne - et olen Austraalias. Kõnnin Perthi tänavatel ja imestan, et kas see on unenägu või mitte.
Sa küsid tihti looduse kohta. Tead, see kõik on siin nii kummaline. Siin on puid, mille koor on nahavärvi või hele-helepruun. Need puud on üüratult pikad, kõrgemad kui ükski Eesti mänd ja kui neist õhtupimeduses mööda sõita, on kerge ette kujutada, et nad on elus ja liigutavad rahutult oma liigpikki jäsemeid. Mõned puud meenutavad hiiglaslikke ananasse, mida on poputatud pangetäite steroididega. Siin on hiigelpuud, mille juured on maapinnal nähtaval. Need jooksevad hiiglaslike madudena mööda maad ja moodustavad õudseid mustreid. Ja veel on puid, mis puhkevad õide südatalvel. Terve puu on ehitud erkoražide õitega.
Eelmine nädal läksin trenni ja tardusin. Tead, ühe puu otsas oli sinise-punasekirju pisike papagoi. Ilmaski pole ma metsikut papagoid näinud!
Mulle meeldib siinne loodus, aga veel rohkem meeldivad mulle inimesed. Mul on siin üks sõber. Mul oli vaja mainida, et tahan päikesetõusu vaatama minna - ja ta ärkas üles pool kuus ja viis mind North Fremantle'i imeilusasse randa. Hiljem käisime hommikust söömas ja mul oli ükskõik, kui palju see see söök maksab. Ta on üks neist inimestest, kelle kohta tean, et saan talle loota. Ja ma pole veel välja mõelnud, mida ma täpselt tegin, et selle välja teenisin.
Võib-olla on see mingisugune kummaline avanss elult? Kurat teab.
Eks see on raske ka. Kõik siin riigis on mulle laenuks antud, ajutine. Inimesed tulevad ja lähevad. Kogu aeg. Hostelist, elust, ja kui ma lähen Melbourne'i, ei oota mind mitte keegi.
Ma isegi ei tea, miks Melbourne. Valin linnasid täiesti randoomselt.
Aga Austraalia päikseloojangud on ilusaimad, mida näinud olen. Nad on nagu küps naine, kes ei hooli pisutki, mis ülejäänud tast arvavad. Ta valib hoolikalt punase, sinise ja oranži toone - ja lõpptulemus viib põlvili ka kõige tuimema isase.
Ma tunnen kohalikele kaasa. See on nende igapäev. Nad ei saagi aru saada. Eestis on see äge, et on talv ja sügis ja kevad ja sa hindad iga minutit suvest, sest seda paitavat soojust on valitud ajaks. Siin käin talvel ringi - meie kalendri järgi peaks siin olema veebruar - t-särgis. Ma ei pea isegi pikki pükse jalga panema.
See on hea koht vaeste ja väetite jaoks. Ilm ja Austraalia valitsus kohtleb neid hästi. On kerge olla kerjus, kui loodus ei tee seda võitlust elu eest nii kuramuse raskeks.
Inimesed ongi seepärast siin lahtisemad. Me oleme harjunud Eestis hoidma energiat kokku, tarduma linnaliinibussis iseendasse - kuni introvertsus muutub harjumuseks.
Ma olen Eestis veidrik. Nagu Sina, emps. Lahtine. Selles mõttes... iseloomu poolest kuulume me mõlemad rohkem siia kui kinnisesse Krootusesse.
Ma kirjutan ühe pikema postituse kunagi aborigeenidest. Mul on neist kahju. Nad on rahvas, kellelt identiteet võetud. Ja Austraalia kohtleb neid kui võõrasema, kes taipab pärast pikki aastaid, kui julm ta on olnud.
Üle-eelmisel nädalal käisin loomaaias. See koht on võrreldes Eesti kurva zoopargiga imedemaa. Seal on wombatid, maailma kõige etteheitvama pilguga loomad. (Samasugused silmad olid kord Krister Kivil. Toimetuses. Kui ta pidi tegema midagi, mida ta ei tahtnud.) Ja koaalad, keda nähes paiskavad sinust välja kõik emainstintid. Nad on karvased hallid olevused ja neid tuleb kallistada, tundus mulle. Kunagi tulevikus lähen Rottnest Islandile, küllap seal teengi seda.
Sa küsid mult vahete-vahel, mida tulevikus teha tahan. Ma ei tea. See on parim tunne üldse.
Nagu oleksin taas keskkoolis ja teeksin karjääritesti (ja tean juba ette, et loovuse kategoorias on üheksa-kümme puntki kümnest).
Nii neli korda nädalas jooksen trenni. Ma tean, et Sulle see eriti ei meeldi. Aga mulle väga meeldib. Murdsin tükk aega pead, kas see on okei, et ma loodusvaatluse ja pidutsemise (sest seda viimast bäkkerid enamasti teevad) trennisaali torman. Ja siis otsustasin, et kuradile need oleksid. Ma teen seda, mida ma tahan. Mis teeb mind õnnelikuks. Miks ma pean tegema asju, mida üldise arvamuse kohaselt peaksin tegema. Nii loll idee.
Jits on kuidagi salapärasel kombel õpetanud mulle, kes ma olen ja kuidas olla parem. Tahad või ei taha... ma jätkan. Mu jalad näevad välja kohutavad ja mu keha on siniseplekiline ja ma vaatan neid jalgu üpris rahulolevalt.
Seega - neli korda nädalas olen Midlandis, Perthi getorajoonis. Mul on sellised ülihoolitsevad trennikaaslased, kes mind alati koju transpordivad.
Ühistransporti suhtuvad nad kaunis kummaliselt. Läksin jitsisõpradele külla ja kogu peorahvas tegi suured silmad, kui kuulsid, et tulin, kujuta ette, kohale bussiga. Küsisin neilt, kas nad siis ühistransporti ei kasuta.
Nad vastasid, et ei, mitte, kui nad ei taha mõrvatud saada.
See on ilmselge liialdus, aga peegeldab austraalia keskklassi suhtumist väga hästi. Kõik, kes on keegi, omavad autot. Aga mul ei ole isegi juhilube.
Ja mulle meeldib rong väga. Erinevalt bussidest liigub see õigeaegselt. Ma vaatlen seal inimesi. Koolivormis lapsi (siin on kõik õpilased koolivormis), vanainimesi, noori kontoritöötajaid. Ja mulle meeldivad nad.
See on hea riik, kus elada. Arsti ja koristaja palgavahe on kordi väiksem, kui Eestis. Mulle meeldib see. See peegeldub ja inimestevahelises suhtumises. Koristajatel on nagu rohkem väärikust antud...
Hästi, ema. Mu vahetus algab varsti. Ole terve. Naudi suve, söö maasikaid.
Ma tean küll, et vahel mõtled mulle. Ma Sulle ka. Ja esäle.
Kallistan.
Laura
PS: ma panen varsti mõned pildid ka. Siia. Eks. Piilu millalgi hiljem.
Kommentaarid
Postita kommentaar