Magus Algus

14:35
Neljapäev, 12. märts
The Coffee Club, Perth, WA
Pilvitu ilm, 37 kraadi sooja

Cheers, mates!

Austraalia tervitas mind magusa hõnguga. See tuli kummipuudelt, mis üsna võimsalt õitsema olid otsustanud hakata. Ma ei ole iial sellist lõhna tundnud: mitte liiga pealetükkivalt magus, sekka midagi tsitruselist. Nagu saadaks kogu linn mulle märgi, et elu saab olema magus.

Kargus sellele maale omane ei ole, ega pastelsed toonid. Siin on kõikjal meie sügise värvid: punakaspruun, kollakasroheline, liivapruun. Ja päike lõõmab.

Lend ei olnud magus. Tüübid. 40 tundi järjest lennata ei ole tore. Lennujaamad meeldivad mulle väga, aga mitte nii kaua aega järjest. Nii kümme tundi korraga- jaa! Rohkemaga on mul kerged probleemid.

Ja muidugi nägin ma reisi lõpus välja umbes sama entusiastlik nagu äsja valulise lahutuse läbi teinud timukas-Britta, kes plaanib oma järgmist kuritööd, tõenäoliselt sealsamas Perthi lennujaamas. Ühesõnaga: Ausside immigratsiooniamet tõmbas mu kõrvale ja lasi narko-kutsul läbi nuusutada. Narko-kutsu ei leidnud paraku midagi.

Tassike kohvi+hommikusöök hiljem olin natuke vähem kuri Britta. Ja oh seda õnne, komistasin kohaliku meediaproduktsioonifirma töötajate otsa. Nad avastasid, et tegu ajakirjanikuga ja viisid mu täitsa tasuta õigesse kohta. Veidi ootamist veel ja mu Couchsurfingu host Frances tuli mulle järgi.

Frances on imearmas naine. Ta on ema poolt hollandi päritolu, isa on vist austraallane. Tema juurde jään esimeseks kolmeks ööks, siis kolin hostelisse. Wombati-nimelisse! (Mulle VÄGA meeldivad wombatid.)

Timukas-Brittanduse väljamagamiseks kulus umbkaudu kaks ööd. Samal ajal pommitas mu Väga Murelik Ema mind Facebooki-sõnumitega. Oh, emake. Minuga ON kõik korras. Ja ma olen suhteliselt elus ja ühes tükis ka. Ja söönud ja tassikese kohvi joonud. 

Ema muide oli see, kes pakkis mu koti. Oh, kuidas ma sooviks tema pakkimis-voltimisoskust! Peaksite nägema tema riidekappe, need on nagu joonlauaga tõmmatud linna uhkeima kaubamaja näidisriiulid. 

Eestlane olla on tore. Arvake, mida ma esimesel lõunal parki jõudes kuulsin? Eesti keelt muidugi. Paarike, kes samuti Working Holiday Visaga siia tuli, komistas minu otsa. 

Nüüd algab ka põhjalik tööotsimine ja cv-de laialijaotamine. Võib-olla lähen hoopis farmi tööle. Eks näis, mis saab - see selgub lähipäevil. Esä arvab, et järgmisel nädalal olen nutuga kodus tagasi. Oh, ei. Ma olen ikkagi üsna tugev Eesti naine. Ja ma oskan pisut jitsi.

Jitsist rääkides... kirjutasin klubisse, kus mu treener Ronald oma Austraalia-päevadel nunnu bluebeldina jitsi tegi. Nad kirjutasid vastu, et ootavad mind matile! (Milline pettumus emale, kes millalgi enne reisi ohkas kergendunult, et vähemalt selle jaburusega on mõneks ajaks lõpp...). Jitsi-seiklused lähevad mu jitsiblogisse. Sest mul on endiselt vaja Laura Croftiks saada! Ja ma lubasin Džeinile, ja mis veel tähtsam: iseendale!

Mul on asjad ajatud omaga pangaga, olemas telefoninumber. Mõned asjad veel ja olen omadega mäel.

Üldiselt tundub kõik ebareaalne. Kas olen tõesti Austraalias? See on pisut liiga unenäoline.

Lähen nüüd linna peale uitama. Siinsed surfarid... khm. Jah.

Laura