Koristaja-Kata. Austraalia algus

16:10
Reede, 27. märts
Wombat Backpackers, East Perth, WA
Pilvitu ilm, 27 kraadi sooja

Tean-tean. Lubasin asjalikult blogida. Päiksepaiste, see vana raibe aga on nii kutsuv. Ja kuidas siis veedad aega arvuti taga? 

Ei veedagi. Võtsin nüüd end kokku. Panen kõrvaklappidesse midagi head ja trükin varjulises kohas seda teksti. Siit ta tuleb.

***

"Laura. Kas sa ei tahaks natuke aega elamise eest koristada?" küsis meie eestlasest hosteli-maadam. 

Ma olin nõus. Sest minus tärkas uudishimu. 

Seetõttu sebisingi kaks päeva hiljem prantslanna -kelle nimi mul totakal kombel järjekindlalt meelest läheb - sabas ja vaatasin, mis ja kuidas. Egas seal midagi keerulist polegi: natuke tolmuimejaga ringi vudistada, siis mopiga üle põrandad lasta. Prügikastid tühjendada, peeglid üle tõmmata. Kerge värk. 

Tähendab: pealtnäha kerge.

Asi selles, et hostel, kus elan, on üsna vanakene. Tubades on vaid hädapärane mööbel. Kappidest võib vaid unistada ja seetõttu ongi populaarseim riietehoiustamismeetod floordrobe. Tubades on niimoodi terve põrandapind riietega kaetud. 

Ja mitte ainult. Seal on ka musti kahvleid, küpsiseid, sigaretikeeramismaterali (suitsud on siin riigis sigakallid, seetõttu keeravadki siinsed noored need endale ise), voodilinu ja UNO kaarte (loetelu jätkub üsna pikalt).

Ja muidugi tühjasid kondoomipakke. 

Siin hostelis elab noorus. Sest ainult noorena saab kergekäeliselt läbi sõrmede vaadata kogu sellest lohakusest ja mustusest ja elada rõõmsameelselt oma Austraalia-seikluses. Meile ei lähe palju vaja.

Vähemalt mõneks ajaks.

Kaks tundi tuleb koristada iga päev. Vastutasuks ei pidanud ma siin elamise eest sentigi maksma. 

Ja töö teevad kergemaks ruumid, kus tolmuimejat lihtsalt ei saa kusagile viia. Sest pinda, mida puhastada, ei ole. 

Vahel aga... vahel aga pani see kupatus ohkama - kogu südamest. Sest kui sa avastad, et toa ainus elanik on toa põrandale kallanud pool oma head and shouldersi pudelist... siis tuleb tahtmine natukene aega looteasendis põrandal lebada ja kinnitada, ei, lubada iseendale, et kõik inimesed on ilusad ja head.

Vähemalt kusagil sügaval sisimas. 

Võib-olla kusagil põhjakihtides.

Hiina elaniku tunneb selle järgi ära, et toa põrand on kaetud jäikade mustade karvadega. Ja hiina perekonna selle järgi -kogemuse põhjal räägin-, et voodi alla on jäetud kastitäis õllepurke. Ja riiulile prügikotitäis kraami.

Lekkeid, mida põhjustavad peamiselt konditsioneerid -need on igas toas ja töötavad kuuma ilma tõttu täisvõimsusel- hallatakse lihtsalt: visatakse voodilina(d) ette ja asi vask. Tubades on seetõttu sageli kopituslehk.

Nädal aega tegin seda koristaja-Katandust. Siis lõpetasin. Leidsin töö (olen nüüd töömesilane ühes kohvikus, laon lattet ja värsket köögiviljamahla Aussidele nina ette, aga sellest juba edaspidi) ja see ei anna aega iga päev kaks tundi kindlal ajal mööda tubasid koristaja-Katatseda.

See kogemus andis kahtlemata õppetunde. Kõige tugevam neist: et inimesed muutuvad su jaoks hoopis teistsuguseks, kui saad tuttavaks nende musta poolega.

Ja see lisab kahtlemata läbipaistvust suhetesse.

Hostelis töötamine pole eriti tänuväärne töö. Alguseks on hea küll. Vähendab tööotsimis-paanikat. Aega küll!

***

Nüüd, vabandust, lähen jalutan jälle päikese käes. Täidan D-vitamiini varud. Kodustega -paistab- on kõik hästi, ja see rõõmustab. 

Ise... olen mõtetega Austraalias. Kõige täiega. Vahel tuleb tühjast kohast silme ette lähedane Eestist. Kuid olen õiges kohas. Ja elu... on hea.

Laura