Melbourne'is. Nii kaua, kui vaja

Esmaspäev, 21. september

Starbucks. Melbourne'i kesklinn

Kevadjahedus. Pilvine ilm. 12 kraadi sooja.

***

Melbourne'i ja Perthi vahel on kahetunnine vahe. Aga neil on veel suuremaid vahesid. Mentaliteet. Rütm. See linn, mida laupäeva pärastlõunal kohtasin, pole oma läänekalda vennaga üldse sarnane. Nagu polekski sama riigi linnad. Aga samas nagu on ka.

Ma saan aru neist, kes jäävad paigale ühte linna. See on nende asenduskodu. Lohutav tuttav ümbrus kohtub reisimis-rõõmudega. Pole paha.

Khm... ma pole mugava-olukorra-tüdruk. Ostsin lennupiletid Melbourne'i juba kuu aega tagasi. 

Perthist lahkumine oli ooramatult valus. Mu sõbranna Helin ütleks klassikaliselt selle olukorra kohta, et "vahel juhtub nii"; aga ei juhtu ju. Tallinna lennujaama hallist lahkusin üsna helges tujus. Aga Perthis muutusin piripilli-Liisuks.

Käisime lahkumisele eelneval õhtul Korea restoranis söömas. Seal olid mu sõbrad. Johanna, mu lemmik-treeningkaaslane, kes on saanud kuue kuuga väga lähedaseks sõbratariks, ja inimesed, kes olid originaalis Mikey sõbrad, aga kelle ma sujuvalt endale ärandasin (Mikey ei protesteerinud).

Perth pakkus mulle palju ilusat. Hostel oli kõige kreisim koht, kus elus olen oma aega veetnud (sellest tuleb edaspidi omajagu postitusi, see ajalugu tuleb lihtsalt talletada...), kohad, mida külastasin... kirjutamist jagub.

Mõtlesin sellele kõigele lennujaamas. Olin maganud kahel eelneval ööl kokku umbes viis tundi. Esimesel ööl leidis mu fabuloosne keha, et hei, väga tore oleks üleval olla, või siis poolunes. Ja teisel ööl oli vaja pakkida. Vahepeal oli kohutavalt palju kraami kogunenud (uus gi muuhulgas) ja mu väike punane kott ei oleks ka parima tahtmise korral kõike seda sisse mahutanud. Asjade viskamine pole kuigi meeldiv tegevus - nii kerge on neisse panustada rohkem emotsioone, kui seda väärt on. 

On hetki, mil igatsen oma ema rohkem kui eal varem. Enamasti siis, kui mul on vaja kohvrit pakkida. Olen selles uskumatult saamatu. Ema on selles uskumatult osav. 

Ärkasin kell viis. Philip, saksa poiss ja minu suur sõber küpsetas mulle lahkumishommikuks pannkooke (mis muuhulgas sisaldasid Oreo küpsiseid ja olid kaetud vahukoore, karamell-õunte ja kaneelisuhkru ja Ivi emme keedetud murakamoosiga, siinkohal vabandust, aga ma surin ja läksin pannkoogitaevasse), ja briti Phil viis mu lennujaama. 

Head aega, hostel.

24 kilo. Kaal näitas karmi reaalsust. Ja siis: 11 kilo. Käsipagasit. Mul oli üheksa ülekilo, mis maksid 25 dollarit kilo kohta, mida ma ei tahtnud maksta. Seal, lennujaamapõrandal läks asjade äraviskamine korraga uskumatult kergeks. Natuke vanunud pusa, natuke venima hakanud t-särgid, kreemiportsikud-shampoonid, sest usutavasti müüakse sampooni ju ka Melbournei's, ei?

...mis tuletas meelde stseeni kohvripoes.

"Ja selle kohvri vooder on kontrastses toonis. Oranž. Et midagi ära ei kaoks, kui pakite..."

"Ausalt, mul on suva. Need on ainult asjad. Mul on vaja kohvrit. Tugevat. Panen kraami sisse, viin lennujaama, võtan välja."

Kohvrimüüja-poiss vaatas mind. Ta oli natuke sõnatu.

"Vaata," jätkasin, "ma olen selle ostlemise koha pealt natuke mees. Mul on suhteliselt ükskõik, mis värvi mu kohver on. Mul on vaja kohvrit. Kõik. Ja need ON vaid asjad."

Tadaa: kohver.

"Okei. Osta see. See on vastupidav."

"Okei."

Igatahes pärast üht käiku prügikasti juures näitas kaal 19,6 kilo ja käsipagasit härra lennujaamatöötaja ei kaalunudki.

Seal ma istusin, Perthi lennujaamas ja ootasin TigerAiri väikest lennukit. Ja pisarad voolasid niimoodi alla. Magamatus teeb teadagi emotsionaalseks ja järsku oli meeles vaid kõik hea. Kõik käigud King's park'i. Loomaaed. Õhtusöögid. Lõbusad õhtud uute inimestega. Mu trennikaaslased... ja ma pean ütlema head aega.

See on kuradi valus. Lennuki peal ei läinud eriti kergemaks. Alles Melbourne'is hakkas hea.

Mind ootab uus linn. Uued seiklused. Olen siin nii kaua, kuni tahan, või kuni veebruarini - misiganes tuleb enne. Veebruaris tagasi Perthi. Mul on vaja ring sulgeda ja pealegi toimub seal Open Air jitsivõistlus. Rannal!

Aga enne... on vaja siia Perthi muljed talletada. Ma ei tahtnud teha seda enne, kui selle peatüki päriselus sulgen. Oh jeesuke, mis seal toimus.

Küllap kuulete sellest. Üsna pea.

Laura