Ettekandjana Perthis: et ükski hetk ei läheks raisku

18:30

Reede, 22. mai

Gloria Jean's coffees

Sügisjahedus, 17 kraadi sooja

Tõesõna - siinsed vahtrapuud on suitsidaalsed. Väljas on imeline soojus - ja vahtralehed otsustavad kuivama hakata. Nagu teades -kusagil puujuurtes- kuidas sügis toimib. Et kusagil kaugel Euroopas on aeg enne surma panna mängu kogu värviline ilu, et siis lahkuda. Talveks. 

See on korraga kurb ja naljakas. Austraalia on -nagu ikka- vastuoksusi täis.

Õiget sügist siin ei ole. Tõsi, ilmad on teinekord kaunis jahedad - Külmalt Mandrilt tulevad tuuled panevad ka muidu nii avameelsed austraallased rohkem endasse tõmbuma. Nad paistavad üleüldse praegusel ajal üsna peata olevat. Sest samal tänaval samal päeval kõnnib keskealine mees t-särgis ja lühikestes pükstes, ja ta kõrval on teismeline piiga, jalas nahast mustad talvesaapad ja villane hall mantel - selline, mida keskmine Eesti Piret kannaks ilmselt südatalvel.

Ma veel imestasin, miks siin mantlid müügil on. (Minul mantlit ei ole, on vaid kaks pusa).

***

Ma ei kirjutanud pikka aega, sest ei tahtnud. Sissekandeid tegin vaid reisipäevikusse - mäletate, vanaaegsed kladed..? Vaadake - Austraalia-reisi üks eesmärkidest on kirjutamisrõõm tagasi saada. 

Täna oli tunne, et kirjutada on väga vaja. Heakene küll. Siit ta tuleb. Sellest, kuidas olin ettekandja. Paar nädalat. Ja see oli äge. 

***

Väikeettevõtja Ursula on kohutavalt vitaalne naine. Ja ta nägi hullupööra vaeva, et mind üles leida.

Austraalia populaarseim tööturg asub internetis ja kannab nime Gumtree. Kummipuu. Seal otsivad endale töötajaid nii restoranid, ehitus-ettevõtted kui ka eraisikud. Ja sinna panevad ka kuulutuse üles tööotsijad.

See, milliseid pakkumisi sealt saab, on tõenäoliselt uue blogipostituse teema, sest ohissversussver. Mu kadunud vanaema vangutaks pead, vaataks mõrult minevikku ja nendiks, et see Issanda loomaaed on kohe erakordselt kirju.

Unustasin lisada kuulutusele oma telefoninumbri. Ursulale meeldis foto minust koledal kombel (tehtud Londonis Notting Hillis, jõin seal otse kookospähklist kookosvett), ja seepärast müttaski ta, nii mis kole, ja leidis lõpuks mingil hämmastaval kombel numbri. Kohvik, kuhu ta mind palgata soovis, kandis nime Toast (röstsai ing. k) ja asus Perthi ühes kauneimas kandis - East Perthis.

See asus hostelist umbes veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel ja hakkas mulle kohe meeldima. See on üks neist kohtadest, mis usub kvaliteetsesse toorainesse ja headesse kookidesse.

Ja mis on sulaselgelt ülehinnatud. Kohvik võis vabalt küsida armetu hommikusöögi (kaks pošeeritud muna pluss pool avokaadot ja röstsai võikilluga) eest kakskümmend dollarit ja viiskümmend senti. Sest tegelikult ei maksnud sa kakskümmend ja pool dollarit munade ja avokaado eest. Sa maksid vaate eest. See oli nii ilus, et mul oli vahel raske hingata: Austraalia päikseloojangut võtavad igal õhtul hingetuks, kohvik asus kanali ääres ja hea õnne korral sai imetleda delfiine. (Delfiinid on kohutavalt edevad olevused -  nad ainult kümbleksidki tähelepanus, kui saaksid). Kõik see kokku oli nii enneolematult kena, et pole ime, et kohalikud ikka kohale tulid. Mis sest, et kakskümmend dollarit ja viiskümmend senti. 

Ja ei sentigi jootraha. Sest "siin riigis saavad ettekandjad niigi head palka".

Sain tõesti. Mu palk oli kaks ja pool korda suurem, kui kodus ajakirjandusmaailmas. (Ja no kohutavalt vähe ajalehed mulle ka ei maksnud...).

Olin nõus. Läksin kohale. Ursula jättis mind kohviku manageri hoole alla. Manageri, kes käskis end kutsuda Shuuks (ristisin ta mõttes kohe Kingakeseks) ja oli pärit Koreast ja oli nõnna karmi silmavaatega, et hoia ja keela. Selliseid tuleks rakendada militaarmaailma etteotsa. Ja ükski nagla ka ei köhiks, seda võin ma kindlasti öelda.

Teda on lihtne karta. Ta lihtsalt vaatab sind. Ja sa tunned, et peaksid minema vangi. Või vähemalt häbenema. Iseennast või oma puudulikke oskusi või seda, et jep, sa unustasid taas isikliku pastaka tööle kaasa võtta.

Tööpäev algas niimoodi, et jalutasid mööda Perthi idaosa kauneid teesid, jõudsid kohale, haarasid kõige vähemräpase põlle (sest neid unustati alailma pesta), panid isikliku pastaka põlletaskusse (kui seda juhuslikult koju ei unustanud), haarasid lapi, tegid selle pisut nõudepesumasinaga kokku, surusid kusagile pastapliiatsi juurde põlletaskusse ja teatasid Kingakesele võimalikult särava naeratuse saatel, et ettekandja-preili on valmis oma vahetust alustama.

Ja siis see algas. Hullumeelse tempo saatel.

Ursula moto oli -vähemalt nii paistis see välja-, et rahulik olek on raiskamine. Tema raha raiskamine. Seda Ursula ei sallinud.

Kui polnud külastajaid, kelle eest taldrikuid, nuge ja klaase noppida, võis ju alati uurida, kas kõik on okei, kas ilm on kena ja kas söör või missis ei taha veel kohvi.

Mille peale uurisid kenad Austraalia kohalikud, et kuskohast neiu pärit on (pakuti Saksamaad, Tšehhit, Hollandit, Venemaad ja veel seitset eri paika - aga ei kunagi Eestit.)

Ja kas neiule meeldib Austraalias. Mu vastus oli alati sama. Et siin on really beutiful ja imagine, it was snowstorming, when I left Estonia! 

"Ohhhh nooooo! Really???" 

Ja kui sedagi polnud teha, võis alati topse kuivatada, nuge-kahvleid salvrätikusse pakkida, koka jooksupoisiks hakata, teepotte puhastada, sojapiima külmikusse toppida, kraaniveepudeleid täita, kraaniveepudeleid laudalele laotada, tolmu pühkida, Kingakese ülesandel üles kõrvalkohvikusse lipata, laude ümber paigutada, kohvijooke aidata teha, kohvijooke laudadele viia või veel midagi kaheksakümne kuuendat voltida, tõsta, liigutada, koristada.

Ja kui tuligi õnnis hetk, kui midagi teha ei olnud, siis ole mureta - Kingake hoolitses selle eest, et oleks.

Ma ei vingu. Niimoodi töömesilasena ringi tõmmelda meeldis mulle väga. Ainult et... Kingake polnud iial rahul.

"LOOORAAAAAA!" (Miks, oh miks pead sa alati mu nime niimoodi ütlema - LOOORAAAA!- niimoodi, et seda on hääletoonist kuulda, et nimi on ilmeksimatult suurtähtedega kirjutatud ja nõudlikkusega ülevürtsitatud? Oleksin seda tahtnud väga küsida, aga... kartsin). "Sa oled pinges ja jäik, kui mdiagi teha palun."

Issand, Kingake! Issand! Sa juhatad vägesid nagu esmaklassiline mereakadeemiaharidusega neljakümne viie aastane armilise lõua ja hallide juustega kapten ja heidad ette, et ma olen pinges, kui sulle vastan!

Ma ei öelnud seda Kingakesele. Mitte kunagi.

Kohviku tooniandjaks oli Ursula. Ta oli kusagil kogu aeg rakkes ja tema järgi joonduski kogu kohvik. Vaatlesin teda, kui nuge-kahvleid kokku pakkisin. Kord pritsis lattemasin pool liitrit piima Ursulale näkku. Ursula jätkas töötamist, nagu poleks midagi. Naeratas kliendile kõige laiemat naeratust, endal piimavahust habe ümber lõua. Utsitas kõiki rabama, nii et tallad põrgutuld välja pritsisid. Peaaegu. Ursula oskas alati minust viimase välja pigistada.

Ja see tundus kohati tõsiselt äge. Mingil veidral kombel.

Ma õppisin kohvikus, kuidas kanda kolme tulikuuma taldrikut kätel, näol kustumatu naeratus. Kuidas teha korralikku lattet. Kuidas viia suurelt laualt KÕIK nõud ühekorraga kööki - sest kaks tiiru tähendanuks ajaraisku ja seda Ursula ei sallnuks. Ja samal ajal mõttes järgmist üliefektiivset käiku planeerida. 

Ma pole end iial efektiivsemana tundnud. Tunnid möödusid linnulennul.

"LOOORAAAA! Külalisi on vähe. Võid koju minna."

Seda olukorras, kus graafiku järgi pidanuks ma neli tundi töötama. Aga töötasin kaks. Kõige halvema ilmaga nädalal kogunes töötunde kokku neli.

Teha polnud midagi. See on kogu Austraalia casual workerite taak. Kui sind pole vaja = sind saadetakse minema. Ilmad läksid külmemaks ja külmemaks ja mind polnud enam eriti vaja. 

Ja kuna hostelimaadamid lahkusid hostelist, sain mina nende koha endale. Lahkusin kohvikust. Kahjutundega: mulle meeldisid sealsed inimesed, sealne kohv, alati flirtiv prantslane Pierre ja hunnitud vaated.

Ilmselt lähen sinna tagasi: kooki sööma. Sealne porgandikook võtab sõnatuks. Maksab seitse dollarit tükk.

Laura

PS: vahel on vaja teisi inimesi, et sulle jõuaks kohale, mis on tegelikult tähtis. Mu treeningkaaslased sõidutasid mind koju ja ma tunnistasin neile, et tegevused, mida maailmas kõige rohkem armastan, on jits ja kirjutamine. Nad on mu südames kõige soojemas kohas. 

"Et... sa elad siis unistuste elu?" küsis Ela.

Ohsakurat!